Finola sordikirjeldus

Finola on lühike, varase õitsemisega kanepi seemnesort, mis oluliselt ei harune. Lisaks seemnele annab Finola ka rahuldavat kiudu, mida võiks võrrelda rohkem lina kui kanepiga, samas tulenevalt madalast kasvust jääb biomassitoodang oluliselt alla teistele tööstuskanepi sortidele. Varem oma aretuskoodi „FIN-314” järgi kutsutud sort nimetati ümber Finolaks ning kanti 2003 aastal ka Euroopa Ühenduse ametlike tööstuskanepi sortide nimistusse.

Soomes aretatud sort andis kasvatuskatsetel saagist 1,7 tonni/ha, mis on suurem kõigist seni aretatud sortide omast. Finolat kasvatatakse Kanadas, mitmetes Euroopa riikides, Austraalias ning Uus-Meremaal.

 

Nagu ka teised kanepisordid, on Finola suurepärane ringluskultuur, sobides eriti ka n.ö. orgaanilise põllumajanduse süsteemidesse ning andes suurimat efekti umbrohutõrjes. Oma kiire kasvuga umbrohtu lämmatav kanep peaks andma positiivsema tulemuse kasvatades seda enne teravilja või juurvilja.

Finolale ei sobi savine, kamaraline ja märg muld. Kui kevade alguses on kasv häiritud, võib umbrohi taimed lämmatada. Optimaalsete tulemuste saavutamiseks sobivad liivakad hästi kuivendatud liivsavimullad. Sordil on teatud külma- ja põuataluvus, tugev puine vars hoiab ära lamandumise.

Kuna Finola annab vähem kuiva vart ja lehe biomassi (kuni 5t/ha) kui teised kanepisordid, vajab ka vähem väetamist. Katsetes on taim talunud kuni 120 kg N/ha, praktikas vajab aga hea saagikuse saavutamiseks kuni 50 kg N/ha. Suuremad N kogused tõstavad taime kõrgust ning lükkavad edasi saagi valmimist, kaaliumi looduslikest kogustest aga tavaliselt piisab. Seemne kasvuks oleks veel vaja lisada fosforit. Tüüpilised kogused Soomes on siiani olnud – 50 kg/ha N; 25 kg/ha P (57 kg/ha P2O5 näol), 35 kg/ha K (42 kg/ha K2O näol). Lämmastik on ka teistele kanepisortidele hädavajalik just kiireks kasvuks algfaasis, defitsiidi tõttu ei tarvitse kevadel piisavalt kiiresti tekkida vajalikku lehestikku.

 

Finola külvatakse võimalikult vara, milleks on tavaliselt mai keskpaik. Muutuvad ilmastikuolud ja pinnasetemperatuur on peamised faktorid, mis takistavad varasemat külvi. Normaalne külvinorm 80% seemnete idanevuse juures on 25 kg/ha, mis on vähem kui pool kiukanepi normist. Suurema tiheduse juures lähevad varred liig peenikeseks ning langeb saagikus. Finola seeme on võrreldes teiste kanepisortidega mõnevõrra väiksem, külv võiks toimuda tavalise viljakülvimasinaga hästi ette valmistatud põllule. Külvisügavus peaks jääma 1-2 cm vahele, võimalusel võiks ka rullida, takistamaks tugevate kevadvihmade poolt põhjustatavat võimalikku erosiooni. Sügavamale külvamine võib takistada taime algset sirgumist ning mõjutada kogu saaki, samuti võib saagikusele negatiivselt mõjuda ka ebaühtlaselt ette valmistatud põld. Ideaalselt on ruutmeetril 100 normaalsuuruses taime.

 

Kanep ei vaja külvi ja koristuse vahel mingit hoolt. Finola kasvatamisel ei ole vaja herbitsiide ega pestitsiide, taim tapab umbrohu loodusliku konkurentsiga valguse pärast. PRIA ja taimekaitseinspektsiooni ametnikud käivad 10 päeva pärast õitsemist proove võtmas, testimaks THC toimeaine sisaldust kasvatatud taimedes. Finola vastav näitaja jääb alla EU poolt ette kirjutatud 0,2% piiri.

Tähelepanu peaks pöörama aga rändlindudele, kelle huvi kanepipõllu vastu kasvab võrdelises seoses seemnete valmimisega, samuti on linnud varmad naasma samasse kohta ka järgnevatel aastatel. On tähelepanuväärne kui suuri koguseid seemneid on linnud võimelised hävitama suhteliselt väikese ajaga – kanep on vaieldamatult meie kliimvööndis lindude suurimat tähelepanu pälviv põllukultuur. Finolal on samuti suurtes kogustes õietolmu, mis on suurepäraseks toiduks mesilastele.

 

Finola on lühikese kasvuga ning seemet peaks olema võimalik koristada tavalise kombainiga. Seemnete valmimine on Soomes aega võtnud keskmiselt 115 – 120 päeva alates külvist. 

Üldiselt ei tohiks taime ülemise kolmandiku koristamisega probleeme tekkida, kui koristamisele on eelnenud vähemalt kaks-kolm kuiva päeva. Kui aga jätta saak põllule taime täieliku suremiseni, on varrekiud väga tugevad ning võivad tekitada masinatele teatud probleeme. Peale seemnekoristust võib järelejäänud varred vastavalt vajadusele kas pallitada või jätta põllule mädanema. Viimane variant mõjub hästi mulla struktuurile, tõstes orgaanilise aine sisaldust. Samas võivad põllule jäetud varred liig vähese mikrobioloogilise kõdunemise tõttu põhjustada probleeme põllu kündmisel järgmisel kevadel (püstised varred lihtsalt ei kõdune veel piisavalt ära).

Korjatud seemned peaks kuivatama madalatel temperatuuridel 9-10 % niiskusesisalduseni. Kiire kuivatamine kõrgematel temperatuuridel võib seemned lõhki kuivatada või neid muul moel kahjustada, viies küllastumata rasvhapete oksüdatsioonini seemnetes ning seemnete üldise väärtuse ja idanemisprotsendi languseni.